Windowsi uus Client Hyper-V vahend

Win 8 logo Windowsi uus Hyper-V (Hyper Virtualization) vahend


Hyper-V installeerimine ja esimese virtuaalmasina loomine (seda Kali Linuxi & Ubuntu näitel)

 

(Töötab Windows 8/8.1 ja Windows 10 Pro 64-bit operatsioonisüsteemides.)

 

 



Hyper-V (Hyper Virtualization):
64-bitised Windows 8/8.1 Pro ja Windows 10 Pro, Education ning Enterprise operatsioonisüsteemid tulevad koos sisseehitatud hüperviisor kliendi Hyper-V'ga. See Hyper-V võimaldab Sul oma Windowsi masinas jooksutada eraldi virtuaalsetes masinates mitut operatsioonisüsteemi.

Hyper-V on Microsofti riistvara virtualiseerimise produkt (hüperviisor). See võimaldab Sul luua ja käivitada virtuaalmasinaid. Iga selline virtuaalne masin toimib nagu päris füüsiline arvuti, jooksutades operatsioonisüsteemi ja programme. Hyper-V käivitab iga virtuaalse masina omaenese eraldatud ruumis, mis tähendab, et Sa saad ühel- ja samal füüsilisel arvutil käivitada korraga rohkem kui ühe virtuaalse masina. Hyper-V asendab varasema Windows Virtual PC vahendi.

Hyper-V pakub eriti just riistvara virtualiseerimist. See tähendab, et iga virtuaalne masin töötab virtuaalsel riistvaral. Hyper-V võimaldab Sul luua virtuaalseid kõvakettaid (virtual hard drives), virtuaalseid lüliteid (virtual switches) ja mitmeid muid virtuaalseid seadmeid, mida saab virtuaalsetele masinatele lisada.


Virtuaalmasin (VM) on konkreetse arvutisüsteemi emuleerimine. Virtuaalne masin (VM) on seega Sinu kompuutri sees asuv isoleeritud kompuuter, mille sees võib jooksutada Windowsi teist koopiat või siis paljusid muid operatsioonisüsteeme. VM on tarkvara-põhine kompuuter (PC), mis jookseb Windowsi enda sees. Ta on sisuliselt teine eraldi kompuuter koos opsüsteemiga ja mis jookseb Sinu Windowsi töölaual eraldi akna sees. Ja kõige olulisem, Sa võid virtuaalmasina sees jooksutada täiesti erinevat operatsioonisüsteemi. Sa võid VM sees jooksutada näiteks Windows XP süsteemi juhul kui Sa tahad kasutada rakendust, mis töötab ainult Windows XP-ga. Sa võid jooksutada isegi mitte-Microsofti opsüsteemi, näiteks mingit Linuxi distributsiooni ja FreeBSD.


Virtual Hard Disk (VHD): VHD emuleerib füüsilist kõvaketast. Ta võib virtuaalmasinas sisaldada tervet operatsioonisüsteemi või teda võib kasutada suvalise füüsilise ketta failide hoidmiseks.


Virtual Switch: See emuleerib füüsilist võrguadapterit. Hyper-V ei saa otse ühendada ja kasutada Sinu kompuutri füüsilist võrgukaarti ning ta vajab selleks nendevahelist virtuaalset lülitit või kommutaatorit.

Seega on siin tegemist Hypervisor'ile baseeruva virtualiseerimise platvormiga, mida kasutatakse tervete operatsioonisüsteemide ja nendega seotud rakenduste külalis-keskkonnas jooksutamiseks. Selliseid operatsioonisüsteeme kutsutakse külalisopertasioonisüsteemideks ('guest') ja Client Hyper-V puhul saab neid jooksutada Windows 8 (8.1) ning Windows 10 "client" operatsioonisüsteemides. Ka Windows 7 operatsioonisüsteemis sai kasutada sarnase disainiga ja võimalustega programmi ning selleks oli Windows Virtual PC.

Kas igaüks vajab seda Hyper-V vahendit? Arvatavasti suurem osa tavakasutajaid seda ei vaja. Kuid IT-profid, arendajad, testijad ja need, kes on juba jooksutanud Virtual PC 2007, Windows Virtual PC, VMware või VirtualBox'i virtualiseerimise tarkvara ning muidu PC fännid/huvilised, vajavad seda küll ning seda alltoodud põhjustel.


Hüperviisor (hypervisor): hüperviisorid on need, mis võimaldavad virtuaalsete masinate loomise. Hüperviisor on tarkvara, mis eksisteerib väljaspool külalisoperatsioonisüsteemi (guest) ja selle eesmärgiks on arvuti riistvarale saadetud käskude pealtkuulamine. Mõiste "hüperviisor”" tuleneb operatsioonisüsteemi kerneli erinevatelt tasemetelt; see teeb toiminguid, millel on suuremad volitused kui seda "supervisor" tasemel, seega hyper-visor.

Hüperviisor on tuntud samuti kui Virtual Machine Manager (VMM) ja selle ainsaks eesmärgiks on võimaldada mitmel "masinal" kasutada koos ühte riistvaraplatvormi. Hüperviisor eraldab operatsioonisüsteemi (OS) riistvarast, võttes endale vastutuse lubada igal töötaval operatsioonisüsteemil kasutada riistvara (protsessorit, mälu, graafikakaarti ja muud riistvara). Igat operatsioonisüsteemi, mida juhitakse hüperviisori poolt, kutsutakse külalisoperatsioonisüsteemiks (guest OS) ja hüperviisori opsüsteemi, kui see olemas on, nimetatakse host operatsioonisüsteemiks (Host OS). Kuna hüperviisor asub külalisoperatsioonisüsteemi ja riistvara vahel, siis võib Sul olla nii palju erinevaid külalisoperatsioonisüsteeme, millega Sinu süsteem suudab hakkama saada; Sul võivad olla isegi erinevat tüüpi opsüsteemid (nt Windows, OS X, Linux jne). Populaarsemateks hüperviisoriteks on näiteks VMware ESXi, Xen Project, Microsofti Hyper-V, VMware Workstation ja Oracle Virtualbox. Kõik need võimaldavad kasutajal virtualiseerida ühte või mitut opsüsteemi ühe masina riistvara peal.

Hüperviisor (hypervisor)

Hüperviisoreid jagatakse kaheks peamiseks tüübiks:

Type 1 (nn "paljas metall" / "bare metal") — see on hüperviisor, mis installitakse otse kompuutrisse. Host operatsioonisüsteem (Host OS) võib siin üldse puududa ja hüperviisoril on otsene juurdepääs kogu riistvarale ning funktsioonidele. Sellist tüüpi hüperviisoreid kasutatakse enamasti serverites ja headeks näideteks on nendest VMware ESXi, Citrix XenServer ning ka siin veeblehel tutvustatav Microsofti Hyper-V.

See Hyper-V on just "Type 1" hüperviisor. Vaatamata sellele, et Hyper-V töötab Windows Serveri rollina, peetakse seda ikkagi "palja metalli" hüperviisoriks. Peamine erinevus Hyper-V ja Type 2 vahel on see, et Hyper-V kasutab riistvaralist virtualiseerimist. Teisisõnu, virtualiseerimist toetatakse protsessori tasemel (Intel VT või AMD-V poolt).

Type 2 (a.k.a hostitud) — sellega on tõenäoliselt tuttavad enamik inimesi, kui juttu tuleb opsüsteemide virtualiseerimist. Sellist tüüpi hüperviisorid vajad host operatsioonisüsteemi ja need installitakse tarkvarana otse host operatsioonisüsteemi sisse. Tüüp 2 võib endiselt jooksutada mitut operatsioonisüsteemi korraga, kuid sellel pole otsest juurdepääsu riistvarale. See tähendab, et külalisoperatsionisüsteem (guest OS) ei tööta täies mahus ja kui Sinu host OS jookseb kokku, siis ei saa Sa ligi ka oma külalisopsüsteemidele. Type 2 hüperviisorid on ideaalseks variandiks siis kui Sa tahad mitut operatsioonisüsteemi testida oma Windowsi, OS X või Linuxi sees. Headeks näideteks on VMWare Workstation, VMware Parallels ja Oracle Virtualbox.

Type 1 ja Type 2 näide: pilt.



Virtualiseerimine võimaldab Sul:

■ Jooksutada tarkvara, mis nõuab Windowsi vanemaid versioone või siis mitte-Windowsi opsüsteeme.
■ Eksperimenteerida teiste operatsioonisüsteemidega. Hyper-V lubab väga lihtsalt luua ja eemaldada erinevaid operatsioonisüsteeme.
■ Uue tarkvara proovimiseks ja katsetamiseks ilma oma füüsilise kompuutri seadeid/sätteid muutmata, ta on kasulik ka siis kui see uus programm võib pahavara sisaldada.
■ Testida tarkvara mitmel operatsioonisüsteemil, kasutades selleks mitut eraldi virtuaalset masinat. Hyper-V abil saad neid kõiki käitada ühel laua- või sülearvutil. Neid virtuaalseid masinaid saab eksportida ja seejärel importida muusse Hyper-V süsteemi, sealhulgas Azure'i.
■ Testida erinevaid konfiguratsioone ilma oma füüsilist kompuutrit puutumata.
■ Tühistada suvalised muudatused ja pöörduda kiirelt tagasi virtuaalmasina varasemasse seisundisse.
■ Sa ei pea kasutama kolmandate firmade tasulisi virtualiseerimise tarkvarasid.

Hyper-V lubab Sul ühesainsas kompuutris jooksutada korraga mitut 32-bit või 64-bit külalisoperatsioonisüsteemi (guest). Need guest operatsioonisüsteemid jooksevad virtuaalmasina sees (VM).

Host (või Host System, Host OS) - see termin viitab füüsilisele kompuutrile ja tema operatsioonisüsteemile, mis jooksutab seda virtuaalset platvormi (antud juhul siis Hyper-V vahendit).

Guest (Guest System, Guest VM) - see viitab aga virtuaalmasinale endale koos tema külalisoperatsioonisüsteemiga, mis jookseb selle Hyper-V enda akna sees.

VHD (Virtual Hard Disk) - virtuaalmasinat koos temasse installitud külalisoperatsioonisüsteemiga hoitakse eraldi virtuaalsel kettal.

Märkus: Võrgus olevat masinat, millel on unikaalne IP aadress, nimetatakse hostiks. Hostiks võib olla tavaline arvuti, aga ka server, võrguprinter, võrguseade jne — kõik seadmed, millele saab määrata IP-aadressi ja millega saab suhelda. Hostinimi ("hostname") on nimi, mis identifitseerib Sinu võrgus antud kompuutrit.



Operatsioonisüsteemid, mida Sa võid virtuaalmasinas jooksutada, st toetatavad külalisoperatsioonisüsteemid (guest):

* Windows 10, Windows 8.1, Windows 8, Windows 7 (Ultimate, Enterprise ja Professional versioonid; 32-bit ja 64-bit), Windows Vista (Business, Enterprise ja Ultimate versioonid), Windows Server (2008, 2011, 2012, 2016 ja 2019).

* Linux JA Free BSD: CentOS ja Red Hat Enterprise Linux; Debian distrod, SUSE, Oracle Linux, Ubuntu ja FreeBSD.




Mida on vaja, et jooksutada Windows 8/8.1 või Windows 10 masinas Client Hyper-V vahendit?

# Host masin peab olema varustatud 64-bit protsessoriga, mis toetab Second Level Address Translation (SLAT) vahendit. Mõnedel juhtudel nimetatakse teda ka Extended Page Tables (EPT) või Rapid Virtualization Indexing (RVI) või Nested Page Tables (NPT) funktsiooniks - kaasaegsete kompuutrite puhul on sellega lood korras.

Märkus: Kuidas teha kindlaks, et kas Sinu kompuuter ikka suudab seda
Hyper-V tehnoloogiat kasutada? Tipi otsingukasti msinfo32 ja seejärel kliki üleval otsingtulemustes System Information kirjale. Keri ilmuvas aknas päris lõpuni ja vaata seal loetelus kirjasid, mis algavad sõnadega Hyper-V. Kui Sa näed nende iga järel Yes sõna, siis on kõik korras. Juhul kui Sa näed Virtualization Enabled In Firmware järel kirja No, siis pead minema BIOS (või UEFI firmware) sätetesse ja seal selle virtualiseerimise toe sisse lülitama. Kui Sa näed aga mõne teise elemendi järel kirja No, siis Sa ei saa seda Hyper-V vahendit jooksutada.
Ja lõpuks kui Sa näed nende nelja elemendi asemel hoopis "A hypervisor has been detected..." sõnumit, siis tähendab see seda et Sa juba jooksutadki virtualiseerimise tarkvara või Sa töötadki juba virtuaalmasinas. Allpool siis vastavad näited:

Keri ilmuvas aknas päris lõpuni ja vaata seal loetelus kirjasid, mis algavad sõnadega Hyper-V


Aga selles kompuutris ei saa seda Hyper-V vahendit jooksutada:

Antud kompuutris ei saa seda Hyper-V vahendit jooksutada


# Kompuutrisse peab olema installeeritud 64-bitine Windows 8 Pro (Windows 8.1 Pro) või siis 64-bitine Windows 10 Pro, Education või Enterprise operatsioonisüsteem. Seega Sa võid Hyper-V abil luua uue virtuaalmasina ainult 64-bit versiooniga Windowsi kompuutris, aga ainult klient-instrumendid on kättesaadavad ka 32-bitistele Windowsi versioonidele. Kui Hyper-V juba jookseb, siis võid luua mõlemaid nii 32-bit kui ka 64-bit virtuaalmasinaid. [Ühesõnaga kui Sa jooksutad 32-bit Windowsi, siis võid teha küll Hyper-V installeerimise, aga Sa ei saa luua uut virtuaalmasinat (VM)].


# BIOS peab toetama Hardware Virtualization funktsiooni ja ta peab BIOS seadistustes / menüüs olema sisse lülitatud, näiteks nii:

BIOS peab toetama Hardware Virtualization funktsiooni


# vähemalt 4GB RAM (füüsilist mälu).

Ühesõnaga juhul kui Sinu Windows ja kompuuter toetavad Hyper-V tehnoloogiat, siis Sa ei vaja enam kolmandate osapoolte virtualiseerimise programme, näiteks nagu VMware ning VirtualBox, et jooksutada oma Windowsi süsteemis virtuaalmasinaid.

Etteotsa



Hyper-V installeerimine, virtuaalmasina loomine ja sinna külalisoperatsioonisüsteemi (guest OS) installeerimine.


Hyper-V installeerimine:

1) Vajuta Windows+R klahve, tipi Run dialoogiaknasse appwiz.cpl ja vajuta ENTER - pilt.

2) Kliki vasemas paanis Turn Windows features on or off lingile:

Kliki vasemas paanis Turn Windows features on or off lingile


Märkus: Sa jõuad ka nii sinna kui viid hiirekursori ekraani vasemasse allanurka, teed seal Start nupul paremklõpsu ja valid uut tüüpi süsteemivahendite hüpikmneüüst 'Apps and Features' kiirkorralduse. Seejärel kerid ilmunud 'Settings' äpis allapole ja klikid seal paremal 'Programs and Features' lingile, mille peale ilmub seesama ülaltoodud 'Programs and Features' aken, kus kliki vasemal 'Turn Windows features on or off' lingile - pilt.

3) Pane siin "Windows Features" aknas linnuke Hyper-V ruutu ja kliki OK:

Pane linnuke Hyper-V ruutu ja kliki OK


Kui see 'Hyper-V Platform' alamharu on halli värvi ja ligipääsmatu, siis Sa ei saa Hyper-V vahendit installeerida (seega kontrolli ja lülita oma arvuti BIOS'is või UEFI firmwares virtualiseerimine sisse - näidispilt oli sellest eelpool).

Kui Sa jooksutad aga 32-bit Windows 8 / 8.1 Pro versiooni (või standardset Windows 8 / 8.1 väljalaset) või 32-bitist Windows 10 süsteemi (või Win 10 Home versiooni), siis Sa ei näegi seal seda 'Hyper-V Platform' komponenti (alamharu) - pilt.

4) Oota natuke kuni süsteemi lisatakse uued vahendid ja kliki Restart now (Taaskäivita kohe) nupule, et teha kompuutri taaskäivitus.

5) Windows 10 puhul leiad seejärel selle Hyper-V vahendi kiirkorraldused Start Menüüst ('Windows Administrative Tools' alt"). Või vajuta WIN + S klahvikombinatsiooni, tipi otsingukasti sõna Hyper-V ja kliki otsingutulemustes Hyper-V Manager kiirkorraldusele.

Windows 10 puhul leiad selle Start Menüüst ('Windows Administrative Tools' alt")


Märkus: Windows 8.1 jooksutamisel leiad selle Hyper-V Manager'i aga Apps ekraanilt, mine sinna vali ülevalt rippneüüst "by date installed" parameeter ja kliki seejärel Hyper-V Manager plaadile (tile'le). Sa võid ta siin paremklõpsu ja seejärel 'Pin to Start' ja/või 'Pin to taskbar' nuppude abil kinnistada ka Start ekraanile ja/või siis töölaua kasutajaliidese tegumireale:

...ja kliki seejärel Hyper-V Manager plaadile (tile'le)
Etteotsa



Esimese virtuaalse lüliti loomine:

Client Hyper-V peamiseks funktsiooniks ongi virtuaalmasinate loomine ja nende konfigureerimine:

1) Käivita 'Hyper-V Manager' halduskonsool.

2) Hyper-V kasutab virtuaalseid lüliteid, et ühendada virtuaalmasinaid võrkudesse - lokaalsesse võrku (LAN) ja Internetti. Võrgutehnoloogias on lüliti (switch) võrgu riistavaraseade, mis ühendab võrgus asuvaid kompuutreid omavahel, seega on 'Hyper-V virtual switch' sama asi ja Sa ei pea ostma ühtegi riistvara.

Sa võid valida kolme tüüpi lüliteid:

Private (privaatne) — võivad üksteisega kommunikeerida (st ühendust pidada), aga mitte host'i või Internetiga. Privaatsed võrgud on siis ideaalsed kui Sa tahad oma virtuaalmasinaid isoleerida, seda näiteks juhuks kui Sa testid potentsiaalselt pahavara sisaldvat tarkvara.

Internal (sisemine) — võimaldab samas Hyper-V serveris olevatel virtuaalsetel masinatel omavahel suhelda ja samuti omavahelise suhtlemise virtuaalsete masinate ning host opsüsteemi vahel.

External (väline) — seda tüüpi võti on seotud Sinu host'is asuvate füüsiliste võrguadapteritega. See võimaldab virtuaalsetele masinatele juurdepääsu füüsilisele võrgule ja Internetile, et suhelda välise võrgu serverite ja klientidega. Ühesõnaga guest ja host võivad üksteisega ja ka Internetiga ühendust pidada. Võimaldab samas Hyper-V serveris asuvatel virtuaalsetel masinatel omavahel suhelda. See on siis vajalik kui Sa tahad Internetist laadida alla draivereid või värskendusi. Juhul kui VM sisaldab pahavara, siis kasutades välist lülitit (external switch), võidakse nakatada ka lokaalses võrgus olevaid teisi kompuutreid ja isegi Internetis asuvaid kompuutreid. Kui Sa kasutad välist võrgutööd, siis Hyper-V loob virtuaalvõrgu lüliti, mida kasutatakse siis kõikide guest süsteemide ja Sinu host kompuutri poolt, et üksteisega kommunikeerida.

Kui sa ei loo virtuaal-lülitit, siis ei saa ükski Sinu VM end võrguga ühedada. Seega pead Sa ENNE esimese virtuaalmasina (VM) loomist looma ka virtuaalse lüliti. Et külalisoperatsioonisüsteem (guest OS) saaks ligi ka Internetile ja lokaalsele võrgule, tuleb eelnevalt teha veel järgmist:

- Kliki 'Hyper-V Manager' konsooli parempoolses Actions paanis asuvale Virtual Switch Manager... lingile:

Virtual Switch Manager...


- Märgista vasemal paanis "New virtual network switch" ja vali paremal "Create virtual switch" grupis endale sobiv virtuaal-lüliti tüüp. Et saada Internetiühendust, märgista siin External ja kliki Create Virtual Switch nupule. (See tüüp sobib enamikele kodukasutajatele.):

External


- Järmise akna sisu (just nende võrguadapterite / kaartide osas) võib Sinu Windowsi süsteemis erinev olla. Antud kompuutri puhul pakutakse selleks vaikimisi traadita ehk Wi-Fi võrguadaperit, vaata järgmist pilti. Kuid see lauaarvuti omab ka Ethernet võrgukaarti ja see traadiga ühendus on alati parem ning kindlam, seega tuleks siin valida just see Ethernet võrguadapter (allpool ülejärgmine pilt).

Kui Sinu masinas on ainult üks võrgadapter, siis jätagi see nii: aktiveeritud peab siin olema see 'External network' raadionupp, sisesta pareml ülal "Name" tekstilahtrisse sobiv nimi sellele virtuaalsele lülitile, veendu, et 'Allow management operating system to share this network adapter' ruudus oleks linnuke ja kliki allpool OK: .

Järmise akna sisu (just nende võrguadapterite / kaartide osas) võib Sinu Windowsi süsteemis erinev olla.


Kuid antud näite puhul valiti siin paremal paanis "External network" rippmenüüst oma võrguadapteriks Ethernet traadiga ühendus. Seejärel veenduti, et oleks aktiveeritud raadionupp 'External network' ja et 'Allow management operating system to share this network adapter' kontrollruudus oleks linnuke. Ülesse "Name" tekstikasti tipiti lüliti jaoks sobiv nimi (see nimi pannakse automaatselt ka sinna vasemasse paani) ja kui valmis, siis klikiti all OK:

...ja kui valmis, siis klikiti all OK


Märkus: Juhul kui Sa omad enda süsteemis rohkem kui üht NIC'i (võrguadapterit), siis märgista siin eelmises aknas vasemas paanis ikka see NIC, mida Sa tahad oma VM välise võrgu ühendusteks kasutada. Kui Hyper-V on installitud ja kui üks või mitu välist (external) virtuaalset lülitit on loodud, siis kasutab Sinu host süsteem ainult neid lüliteid (oma füüsiliste host võrguadapterite asemel). Seega ära eemalda või ära lülita neid virtuaalseid lüliteid välja!

- Kliki ilmuvas hoiatusaknas Yes ja Sa pöördud tagasi 'Hyper-V Manager' aknasse:

Kliki ilmuvas hoiatusaknas Yes ja Sa pöördud tagasi 'Hyper-V Manager' aknasse:
Etteotsa



Esimese virtuaalmasina (VM) loomine

Esimene meetod. Teeme seda otse 'Hyper-V Manager' halduskonsooli kaudu (Kali Linuxi näitel):


1) Et luua oma esimest virtuaalmasinat, käivita Hyper-V Manager.

2) Märgista vasemas paanis oma kompuutri nimi ja kliki paremal Actions menüüs New -> Virtual Machine...:

New -> Virtual Machine


...ning järgi seejärel väga lihtsa "New Virtual Machine Wizard" nõustaja juhiseid. Kliki nõustaja esimeses aknas nupule Next:

New Virtual Machine Wizard


3) Kuna kasutaja tahab hiljem sellesse virtuaalsesse masinasse külalisoperatsioonisüsteemiks just Kali Linuxit installeerida, siis tuleb tal teha järgmist (see järgnev sobib ka kõikide teiste külalisoperatsioonisüsteemide jaoks). Selles aknas sisesta tekstilahtrisse "Name" loodavale virtuaalmasinale mingi sobiv nimi. Tipi sinna selle külalisoperatsioonisüsteemi nimi, mida Sa soovid hiljem oma virtuaalmasinasse installida (näiteks Kali-Linux) ja kliki seejärel Next.

Kali Linux


Märkus: Sa võid siin nõustajas määratud parameetreid hiljem igal ajal ka muuta...



4) Siin on Sul kaks valikut, kus võid jätta selle "Generation 1" pakutava ja kohe Next klikkida. Kui Sul on aga hästi kaasaegne kompuuter, siis võid ka selle "Generation 2" valida. Seda Sa hiljem enam muuta ei saa (!):

Generation 1


5) Nüüd määra "Startup memory" lahtris füüsilise mälu (RAM) maht, mida võib virtuaalmasin kasutada iga kord kui Sa selle käivitad. See mälu "varastatakse" Sinu 'host' operatsioonisüsteemist ja antakse seejärel külalisoperatsioonisüsteemi käsutusse. Sa võid siin esialgu jättagi selle vaikimisi pakutava 1024 MB (mõnel juhul võid siia sisestada ka 2000 MB).

Kui selles "Use Dynamic Memory for this virtual machine" kontrollruudus on linnuke, siis Hyper-V võib pärast virtuaalmasina käivitamist temale eraldatud mälu vähendada juhul kui ta seda oma tööks parasjagu ei vaja. Sel juhul saad vähema mäluga käivitada ühekorraga rohkem virtuaalmasinaid. Dünaamiline mälu võib aga ka virtuaalmasinale eraldatud mälumahtu suurendada, näiteks kui Sa käivitad virtuaalmasina sees mingi rakenduse, mis nõuab suuremat kogust lisamälu.

Kui Sa ei tea, et mida siin muuta, siis jäta kõik nii nagu on ja kliki kohe Next nupule. Hiljem saad oma iga virtuaalmasina jaoks seda füüsilist mälu seadistada 'Settings' aknas: teed Hyper-V Manager juhtkonsoolis keskmises paanis oma virtuaalmasinal paremklõpsu ja valid Settings... käsu. 'Settings' aknas märgistad vasemas paanis 'Memory' ja seadistad paremal neid mälu parameetreid; Sa võid seal ka selle 'Dynamic Memory' funktsiooni välja lülitada. Et Sa saaksid seal kõike muuta, pead eelnevalt oma virtuaalmasin välja lülitama ("Off") - pilt.

Üldiselt sellest füüsilise mälu virtuaalmasinatele määramisest: Määra see füüsilise mälu maht vastavalt sellele et kui palju Sinu masinas seda füüsilist mälu (RAM) on. Optimaalse algmälu kindlakstegemine: kui Sa määrad oma loodavale virtuaalmasinale mälu, siis sõltub selle maht Sinu host kompuutri kogu füüsilise mälu mahust, kui palju mälu vajavad Sinu host PC opsüsteem ise ja muud parasjagu käivitatud rakendused ning ka see et kui palju virtuaalmasinaid Sa ühekorraga jooksutada tahad. Ava 'Task Manager' aken (näiteks CTRL+SHIFT+Esc klahvikombinatsiooniga), seejärel ava Performance vaheleht, siis märgista vasemal Memory kategooria ja Sa näed kättesaadava / vaba mälu mahtu paremal "Available" all.
Näiteks kui seal on ainult 1,9 GB, siis jäta natuke lisamälu ka oma host PC jaoks ja sel juhul võid oma virtuaalmasinale eraldada 1,1 GB ning Sa saad sellega piisava jõudluse. (Kui Sa tahad aga korraga jooksutada kahte virtuaalmasinat, siis pead antud näite puhul määrama kummalegi 550 MB mälu.). Soovitatav on enne virtuaalmasina käivitamist sulgeda oma host süsteemis kõik üleliigsed programmid.

Sa käivita oma üks või mitu virtuaalmasinat, seejärel ava 'Task Manager' ja vaata seal "Processes" ning "Performance" vahekaartidelt seda et kui palju Sinu virtuaalmasinad seda füüsilist mälu hõivavad ja kui vaja, siis lisa vastava virtuaalmasina 'Settings' aknas sellele füüsilist mälu juurde.

Kuid näiteks Kali Linxi puhul käib selle füüsilise mälu määramine siin ja mujal hoopis teisiti ja see ei sõltu suurt Sinu masina füüsilise mälu kogusest. Kuigi antud juhise näite puhul on kasutaja masinas seda kättesaadavat vaba füüsilist mälu tervelt 25,6 GB (pilt), jättis kasutaja siin ikkagi ainult selle 1024 MB mälumahu. Linuxi installeerimine nõuab vähemalt kahte partitsiooni (partition): üks on ette nähtud operatsioonisüsteemi enda ja kasutaja programmide ning failide jaoks, mida esitatakse kui "/" ja millele viidatakse kui "root" ning teine väiksem partitisioon on mõeldud virtuaalsele mälule ja seda nimetatakse "swap" partitsiooniks. See swap partitsioon asub Laiendatud partitisiooni (Extended Partition) sees ja seda kutsutakse ka swap loogiliseks partitsiooniks, sest selle Laiendatud partitsiooni sees asuvad ainult loogilised partitsioonid (loogilised kettad). Juhul kui Sa määrad nüüd siin suure mälumahu, siis võib olla Sul ei õnnestugi selle Kali installimine või siis Sinu süsteemipartitsiooni jaoks jääb väga vähe ruumi, sest see swap partitsioon hõivab väga suure ruumi.

(Üks näide sellest Kali Linuxi 'swap' partitsioonist - pilt.)

Sa võid siin esialgu jättagi selle vaikimisi pakutava 1024MB


6) Vali "Connection" rippmenüüst nüüd see võrguadapter (NIC) ehk virtaalne lüliti, mille Sa eelnevalt selles 'Virtual Switch Manager' aknas loosid (seal):

Connection


Märkus: Kui Sa eelnevalt talle mingit nime ei pannudki, siis valigi siit see "New Virtual Switch" ja kliki Next, et jätkata:


7) Uues "Connect Virtual Hard Disk" aknas määra oma virtuaalsele kõvakettale (VHD) sobiv maht ja see sõltub juba sellest et kui palju Sinu füüsilisel kõvakettal seda vaba ruumi on ja kui palju Sa raatsid sellest virtuaalmasina jaoks eraldada. Sa võid siin "Size" lahtris määrata näiteks 35 GB või rohkem ja klikkida seejärel Next. Virtuaalne kõvaketas on virtuaalmasina salvestuskoht, kus siis hoitakse külalis-opsüsteemi, rakendusi ja nende andmeid - vaata, et Sul oleks seal piisavalt vaba ruumi. Sa võid siin virtuaalse kõvaketta hoidmise asukohaks määrata ka mingi muu ketta / partitsiooni ("Location" lahtris):

Connect Virtual Hard Disk


8) Loodavad virtuaalmasinad ei oma ühtegi operatsioonisüsteemi, nad on seega virtuaalsed kompuutrid, mis ei oma ühtegi tarkvara. Seega Sa pead esmalt installeerima sinna mingi külalisoperatsioonisüsteemi. Kui Sul on külalisoperatsioonisüsteemi (näiteks Windowsi) installeerimise CD või DVD-plaat olemas, siis võid selle sisestada oma arvuti kettaseadmesse ja valida siin nõustaja järgmises aknas Physical CD/DVD drive raadionupu. Kui Sul ei ole seda CD/DVD plaati, siis kasuta selleks eelnevalt Internetist alla laaditud külalisoperatsioonisüsteemi ISO (või image) faili. Vali ISO faili puhul see "Image file (.iso)" raadionupp, seejärel kliki "Browse..." nupule ja otsi see .iso faili üles, mida Sa tahad sellesse loodavasse virtuaalmasinasse külalisoperatsioonisüsteemi installeerimisel kasutada.

Kui Sa ei taha kohe oma loodavasse virtuaalmasinasse opsüsteemi installida, siis vali see ülemine "Install an operating system later" raadionupp.

Kui valmis, siis kliki Next. Alltoodud pildi puhul hakatakse siis virtuaalmasinasse installeerima Kali Linuxi (Debian'il põhinevat) külalisoperatsioonisüsteemi ja seda tema ISO faili abil:

Image file (.iso)


9) Kliki viimases nõustajaaknas nupule Finish ja virtuaalmasin ongi loodud:

Kliki viimases nõustajaaknas nupule Finish ja virtuaalmasin ongi loodud


Märkus: Kui Sulle ilmub nüüd uue virtuaalmasina loomisel veateade, et selline virtuaalne kõvaketas (xxx.vhdx) on juba olemas, siis mine C:\Users\Public\Documents\Hyper-V\Virtual hards disks\ kausta ja kustuta seal see .vhdx fail ning alusta selle virtuaalmasina loomist otsast peale:

Kui Sulle ilmub nüüd uue virtuaalmasina loomisel veateade



Külalisoperatsioonisüsteemi (guest OS) installeerimine:

1) Kuna Sul on virtuaalmasin loodud, siis tee oma virtuaalmasinal paremklõps ja vali ilmuvast kontekstmenüüst "Start" käsk. (Sa võid ka paremal "Actions" paanis/menüüs rohelisele Start nupule klikkida, et käivitada VM'i.) Antud juhul siis alustatakse siis Kali Linxi installeerimist:

Antud juhul siis alustatakse siis Kali Linxi installeerimist


2) Järgmine pilt näitab, et VM juba jookseb, nüüd tee jälle sellel paremklõps ja vali Connect...:

Connect...


Märkus: Sa võid hiljem VM loomist ta käivitada ka nii et teed tal paremkliki ja valid Connect. See avab "Virtual Machine Connection" akna, kus kliki tööriistaribal asuvale Start nupule.

3) Edasi toimub nende külalisoperatsioonisüsteemide installimine virtuaalmasinasse nagu tavaliselt, st täpselt niisamuti nagu Sa installiksid selle oma füüsilisele kõvakettale või näiteks VirtualBox'i või mujale. Kali puhul ilmub siis "Boot menu" ekraan, kus liigu noolklahvidega allapoole, märgista see "Graphical install" valik ja vajuta ENTER:

Graphical install


4) Seejärel vali süsteemi- ehk ekraanikeel, näiteks "English" või siis "Estonian" ja kliki Continue:

English


5) Ja jätka Kali installeerimist, juhised:

● Need, kes tahavad installida seda natuke vanemat, aga teatud mõttes mugavamat kali-linux-2019.3 (või siis natuke uuemat kali-linux-2019.4) versiooni, need mingu sinna.

Sa võid vajadusel Kali Linuxi vanemaid versioone laadida alla sealt. Vali seal allalaadimiseks näiteks Kali Linux 2019.4 versioon (kali-2019.4/ kataloogist see kali-linux-2019.4-gnome-amd64.iso fail). See on piisavalt hea ja sel juhul saad Sa endale vaikimisi superkasutaja õigused ning Sinu kasutajakonto mandaadiks jääb siis root / toor.

● Alates jaanuarist 2020 tulevad Kali Linuxi osas teatud muudatused. Sa võid soovi korral minna ka sinna ja lugeda seal Kali Linuxi installeerimisest ning muust olulisest uuemat infot! Alates 2020. aastast tulevad Kali kettapiltide allalaadimise ja muus osas üsna olulised muudatused. Jaanuaris ilmus välja ka Kali Linux 2020.1 versioon ja selle installeerimisest tulebki seal uuel veebilehel juttu. Non-Root: Nüüdsest on Kali Linuxi vaikimisi kasutajaks tavaline (mitte root) kasutaja. Kogu Kali Linuxi (ja selle eelkäijate BackTrack, WHAX & Whoppix) ajaloo jooksul olid selle opsüsteemi vaikimisi mandaadid root / toor. See pole enam nii. Vaikekasutaja ei ole enam superkasutaja õigustega (st ta ei ole enam root kasutaja). Vaikimisi kasutajakontoks on nüüdsest standardne kasutaja, kes ei oma priviligeeritud õigusi. root/toor on nüüd surnud. Elagu kali/kali.


6) Kui Kali installeerimine sai läbi, siis ilmub süsteemi sisselogimise ekraan:

Kui Kali installeerimine sai läbi, siis ilmub süsteemi sisselogimise ekraan


Ja siin siis Kali Linux 2019.4 (kali-linux-2019.4-gnome-amd64.iso) versiooni töölaud:

Kali Linux 2019.4 versioon


Ja ka Internetiühendus on olemas:
Ja ka Internetiühendus on olemas
Etteotsa



Teine meetod. Teeme seda 'Hyper-V Quick Create' vahendi abil (Ubuntu näitel):

1) Kui Sul ei ole seda virtuaalset lülitit (virtual switch) veel loodud, siis loo see kõigepealt, juhis siin eelpool.

2) Seejärel kliki Start Menüüs sellele Hyper-V Quick Create kiirkorraldusele ("Windows Administrative Tools' all") ja Sulle ilmub "Create Virtual Machine" avaaken, kus näed ka vaikimisi pakutavaid operatsioonisüsteeme, neid tuleb arvatavasti tulevikus siia veel juurde:

Create Virtual Machine


3) Seejärel märgista siin üleval endale sobiv opsüsteem ja kliki paremal allpool sellele "More options" nupule. Vali vasemal kõige all sellest "Network" rippmenüüst oma eelnevalt loodud virtuaalne lüliti.

Märkus: Kui Sa tahad oma image failist (näiteks ISO failist) virtuaalmasina luua ja sinna mingi opsüsteemi installida, siis kliki siin sellele "Local installation source" jne.

Meie aga valime siin vasemal ülal selle Ubuntu 20.04 külalisoperatsioonisüsteemi, määrame all virtuaalse lüliti (võrguadapteri) ja klikime lõpuks all paremal "Create Virtual Machine" nupule:

Create Virtual Machine


4) Käib Ubuntu allalaadimine:

Käib Ubuntu allalaadimine


5) Pakitakse lahti...:

Pakitakse lahti...


6) Valmis, kliki "Connect" nupule:

Connect


7) Nüüd kliki Start nupule:

Nüüd kliki Start nupule


8) Vajuta ENTER klahvi:

Vajuta ENTER klahvi


9) Vali ekraanikeel ja kliki all nupule "Continue":

Continue


10) Ja Sa jõuadki Ubuntu 20.04 töölauale. Kõik käib väga kiiresti!

Sa jõuadki Ubuntu 20.04 töölauale


Kui Sa avad nüüd 'Hyper-V Manager' halduskonsooli, siis näed seal ka seda Ubuntu virtuaalset masinat:

Ubuntu


Märkus: Ka siit 'Hyper-V Manager' konsooli kaudu saab selle "Create Virtual Machine" akna avada, klikid paremal "Actions" menüü all sellele "Quick Create..." valikule (vaata ülemist pilti).



Veel üht-teist lisaks (pluss Hyper-V vahendi väljalülitamine):

1) Hyper-V kasutamisel on eriti head vahendid: PowerShell tugi, suurepärane jõudlus, VHD ja VHDX (saab töötada ühe virtuaalketta formaadiga ja siin ei pea virtuaalkettaid konvertima), Dynamic Memory, Remote Management for Hyper-V Servers (sarnaselt RSAT) ja Live Storage Migration (siirda jooksev 'Virtual Machine' lokaalselt kettalt üle teisele lokaalsele kettale, USB või võrku ja jälle tagasi...).


2) 'Hyper-V Manager' halduskonsooli nupurida, kasuta vajadusel ka seda:

'Hyper-V Manager' halduskonsooli nupurida, kasuta vajadusel ka seda


3) Kui Sul on oma mingi virtuaamasin välja lülitatud ("Off"), siis tee esmalt selle käivitamiseks sellel paremklikk ja vali Start käsk...:

Start


...seejärel tee sellel uuesti paremklikk ja vali nüüd Connect... käsk...:

Connect...


...vali näiteks Kali puhul noolklahvidega "Live (amd64)" ja vajuta ENTER:

Live (amd64)


4) Kui Sinu virtuaalmasin on "Running" staatuses, siis tee sellel paremklõps ja vali lihstalt "Connect..." käsk ja Sa pääsed otse süsteemi sisselogimise ekraani.

5) Oma virtuaalmasina sätetele pääsed aga käsu "Settings..." abil ligi:

Settings...



Mis puutub aga virtuaalmasina hilisemasse konfigureerimisse, siis peab ütlema, et enamikele kodukasutajatele sobivad juba vaikimisi määratud seaded nii et sellest ma siin pikemalt pajatama ei hakka ja ega ei viitsi ka Suur irve


6) Hyper-V vahendi väljalülitamine:

Kui Sa ei taha rohkem seda Hyper-V vahendit ja oma juba loodud virtuaalmasinaid kasutada, siis tee järmist:

* Vajuta Windows+R klahve, tipi Run dialoogiaknasse appwiz.cpl ja vajuta ENTER.

* Kliki vasemas paanis Turn Windows features on or off lingile.

Märkus: Sa jõuad ka nii sinna kui viid hiirekursori ekraani vasemasse allanurka, teed seal Start nupul paremklõpsu ja valid uut tüüpi süsteemivahendite hüpikmneüüst 'Apps and Features' kiirkorralduse. Seejärel kerid ilmunud 'Settings' äpis allapole ja klikid seal paremal 'Programs and Features' lingile, mille peale ilmub seesama ülaltoodud 'Programs and Features' aken, kus kliki vasemal 'Turn Windows features on or off' lingile.


* Korista siin "Windows Features" aknas linnuke sellest Hyper-V ruudust ära ja kliki OK.

* Oota natuke kuni süsteemist eemaldatakse need Hyper-V seotud vahendid ja kliki Restart now nupule, et teha kompuutri taaskäivitus.

* Seejärel kustuta järgmised kaustad:

- C:\ProgramData\Microsoft\Windows\Hyper-V kaust

- C:\Users\Public\\Documents\Hyper-V kaust.


Etteotsa



Client Hyper-V võrreldes VirtualBox tarkvaraga:

Tavalise kodukasutaja ülesannete jaoks (külalisoperatsioonisüsteemide proovimine/testimine, programmide töö kontrollimine jne) võib kasutada ükskõik kumba neist ja praktiliselt suurt vahet pole. Hyper-V olemasolu Windowsi operatsioonisüsteemis lubab aga kodukasutajal proovida virtualiseerimise tehnoloogiat ilma et ta peaks selleks installeerima mingit kolmandate osapoolte virtualiseerimise tarkvara.

Märkus: Kui Sa ei jooksuta sobivat Windowsi operatsioonisüsteemi, siis võid kasutada tasuta VirtualBox tarkvara (tema sobib "kõikjale"...) - info.



möhh...



Lingid:

"Virtualiseerimine, virtuaalmasinad ja mis on Oracle VM VirtualBox® — selle installeerimine ja kasutamisjuhis."


Kali Linuxi installeerimisest VirtulBox'i:


● Need, kes tahavad installida seda natuke vanemat, aga teatud mõttes mugavamat kali-linux-2019.3 (või siis natuke uuemat kali-linux-2019.4) versiooni, need mingu sinna.

Sa võid vajadusel Kali Linuxi vanemaid versioone laadida alla sealt. Vali seal allalaadimiseks näiteks Kali Linux 2019.4 versioon (kali-2019.4/ kataloogist see kali-linux-2019.4-gnome-amd64.iso fail). See on piisavalt hea ja sel juhul saad Sa endale vaikimisi superkasutaja õigused ning Sinu kasutajakonto mandaadiks jääb siis root / toor.

● Alates jaanuarist 2020 tulevad Kali Linuxi osas teatud muudatused. Sa võid soovi korral minna ka sinna ja lugeda seal Kali Linuxi installeerimisest ning muust olulisest uuemat infot! Alates 2020. aastast tulevad Kali kettapiltide allalaadimise ja muus osas üsna olulised muudatused. Jaanuaris ilmus välja ka Kali Linux 2020.1 versioon ja selle installeerimisest tulebki seal uuel veebilehel juttu. Non-Root: Nüüdsest on Kali Linuxi vaikimisi kasutajaks tavaline (mitte root) kasutaja. Kogu Kali Linuxi (ja selle eelkäijate BackTrack, WHAX & Whoppix) ajaloo jooksul olid selle opsüsteemi vaikimisi mandaadid root / toor. See pole enam nii. Vaikekasutaja ei ole enam superkasutaja õigustega (st ta ei ole enam root kasutaja). Vaikimisi kasutajakontoks on nüüdsest standardne kasutaja, kes ei oma priviligeeritud õigusi. root/toor on nüüd surnud. Elagu kali/kali.

Loe lisaks ka "Mis see Kali Linux on ja milleks ta vajalik on? | Kali Linuxi populaarsemad sissetungirünnete testimise ja häkkimise tööriistad (nii eetiliste kui ka "pahade" häkkerite jaoks). | Kali Linuxi installeerimine virtuaalmasinasse (VirtualBox'i näitel) — täielik juhis."— link.


Virtuaalse kõvaketta (VHD - Virtual Hard Disk) loomine ja sinna mingi muu operatsioonisüsteemi installeerimine.

Etteotsa




< Tagasi Windows 8 pealehele ja sisukorda

 

Saada ka enda tuttavale lugemiseks!

Kui Sa saadad meili, siis on Sinu saadetavas kirjas selle lehe aadress juba
olemas ja muu saad ise juurde lisada.

Sisesta siia saaja e-mail aadress:

 

 

elaja koju .|. .|. .|. .|. .|. .|. About Us .|. .|. .|. .|. .|. .|. About Me .|. .|. .|. .|. .|. .|. Site Map .|. .|. .|. .|. .|. .|. POSTKASTI EI OLE! Sorry, no mailbox | © Ahv & Co Eesti Vabariik 2011